10 aastat eripedagoogina

Elus on ikka nii, et inimesed kes päriselt sind ei mõista ning kes päriselt ei puutu kokku sinu argitööga, ei oska näha selle töö tegelikke rõõme ega muresid. Muru näib alati rohelisem kusagil mujal ning kellegi teise töötegemise pealtvaatamine on sageli kergem, kui seda tööd ise teha. Veel kergem on anda hinnanguid ja kritiseerida kellegi teise tööd (eriti ebaõnnestumisi või hetki, mil keegi teine pingutab iga hinna eest, et rasket olukorda lahendada), kui ise ei pea teise isiku kingades olema.

Tänaseks olen ma töötanud 10 aastat eripedagoogina (seda aastatel 2015-2025, millest aga veelgi kauem hariduses). Selle aja jooksul olen tajunud iseenda arengut ja kasvamist ning näinud praktikantide, erinevate (paneel)aruteludel ja üritustel osalejate, aineühenduse liikmete, argiste kolleegide jt teiste erialaga kokkupuutuvate töötajate rõõme ja muresid.
Oma kõige raskemates hetkedes tundsin ma sageli, et sellised asjad ei saa olla võimalikud ning kindlasti olen ma sattunud murede korral lihtsalt ütlemata ebameeldivate katsumuste osaliseks. Üllataval kombel see aga läbinisti nii ei olnudki. Usaldusväärsete teekaaslastega ja professionaalsete nõustamisteenuste läbi oma lugusid jagades on selgunud, et enamus on kogenud sama või samaväärseid olukordasid, kuid et seesugused negatiivsed olukorrad ei saa olla normaalsus (isegi kui see on teinekord reaalsus). See teadmine ühtaegu leevendas minu südamevalu, kuid pani ka pead vangutama Eesti ühiskonna haridusmaastikul toimuva üle.

Eripedagoogi töö on kaua olnud kui hunt kriimsilmal. Eripedagoogid on pidanud läbi ajaloo täitma ja vastama igasugustele nõuetele ja ootustele ning selle kõrvalt pidanud sageli kõrvale jätma oma põhitöö sisulise poole, kandma teisi rolle ja vastutusi. Kahjuks leidub veel tänapäevalgi neid, kelle jaoks on eripedagoogi töö tühine ning kelle meelest võib panna eripedagoogi tööd tegema nagu mõnda hüpiknukku. Õnneks on siiski aja jooksul leidunud palju neid, kes nagu minagi, võitlevad väsimatult spetsialisti ameti väärtustamise ning teadlikkuse suurendamise eest.

Eripedagoogi töö põhineb suhetel ja usaldusel. See on ka töö, kus iga päev tuleb silmitsi seista väljakutsetega ning lahendada probleeme. See on töö, mis võtab sind läbi nii füüsiliselt, kui vaimselt ja annab reeglina (ja kahjuks harva) tagasi selliseid töövõite, mis oleksid piisavaks väliseks motivaatoriks oma tööga jätkamiseks.
Mõnel eripedagoogil jätkub energiat selle töö tegemiseks ainult ülikooli ajal, mõni püsib selles ametis vaid katseaja lõpuni, mõni paar aastat, osad veidi rohkem ning vähesed kogu oma aktiivse tööelu. Paljud eripedagoogid (ja teised tugispetsialistid) ei ole võimelised kandma antud ametialaga kaasnevaid raskuseid, kui peavad töötama haridusasutuses. Oma tänaste teadmiste ja kogemuste baasilt ei imesta ma enam sugugi selle üle, miks nii ütlemata paljud tugispetsialistid oma ametis vastu ei pea või on valmis oma tööd tegema haridusasutusest erinevas töökeskkonnas või sootuks vaid erasektoris. On ütlemata kahetsusväärne, et üks kõige enam nõutud sihtrühm (tugispetsialistid) on üle Eesti paiknevates haridusasutustes (kuid kindlasti mitte kõikjal) kõige vähem hoitud ja toetatud.

Üsna verivärske eripedagoogina sai mulle väga kiiresti selgeks, et laste kõrvalt vajavad hoopiski rohkem abi täiskasvanud. Ei ole võimalik toetada last kui temaga pidevas kokkupuutes olev haridustöötaja on ise katki.
Mitte kuidagi ei saa kõrvale jätta olulisimat teadmist - haridustöös on esikohal laps ning kõik mis selles töös tehakse peab toimuma ainult(!) lapse parimaid huve silmas pidades. Kõikidest minu senistest kogemustest ongi enim valu põhjustanud ja veelgi hirmutavam on ette mõelda selles muutuvad ühiskonnas kõikidele nendele hetkedele, mil on sihilikult toimetatud selliselt (ja toimetatakse edaspidigi), et laps jääks ilma vajaliku abita.

Mida aga võtan kaasa oma kümne aastasest töökogemusest eripedagoogina? Mida on näidanud ja õpetanud mulle teiste kaasteeliste kogemused?:

- rõõmualge oma töö tegemiseks tuleb leida iseenda seest, mitte keegi teine ei saa sind taastava energiaga turgutada, kui oled läbipõlenud;
- segastel hetkedel tasub jääda rahulikuks ning rakendada helikopteri vaadet;
- hoolivusega tehtud meeskonnatööst saavad alguse suured muutused;
- iga tööaasta tuleb ette (korduvaid) hetki, mil sa upud paberitöö alla;
- rahu ja rahulikkus sinus eneses aitab säilitada õiget kurssi ja seda isegi siis, kui teekonnal olles tuleb laevastikku vahetada;
- küsi alati abi, kui selleks vajadust tunned ja pea meeles, et sa ei pea mitte kunagi teadma vastuseid kõikidele küsimustele ning lahendusi kõikidele olukordadele;
- töökiusu kohtab igalpool ning vääriti kohtlemine on jaburalt argine teema;
- hoia oma süda ja südametunnistus puhtana, kaitstes nii oma tööd kui iseend;
- märka maske kandvaid isikuid ja hoidu eemale kõhklusi tekitavatest inimestest, sest kahepalgelisi ja omakasupüüdlikke leidub rohkem kui sooviks;
- kõik tunded mida tunned on lubatud ja vahel tuleb oma akude laadimiseks aeg täielikult maha võtta;
- teadvusta endale sinust päriselt hoolivaid ning omakasupüüdmatuid inimesi ja hoia nende poole, sest üheskoos jõuate rohkem;
- iga väike võit mõjutab suuremas pildis meie toimetulekut rohkem, kui vaid üksikud suured.


Soovin, et Eesti haridusmaastikul kasvaks profsessionaalsus, et oleks rohkem sallivust, heatahtlikkust ja hoolivust. Ole sinagi Eesti ühiskonda ja haridusmaastikku hoidev, sest see on töökeskkond kus puutuvad kokku erinevad inimesed ning iga positiivne muutus saab alguse saada vaid indiviididest enditest.