Kui sinu elu oleks liivakell...
–
Töös lastega, kui ka vanemluse teekonnal võime me korraks ette kujutada, et meie (töö)elu on kui liivakell.
Küsi endalt millises liivakella osas sina kõige enam aega veedad - kas üleval või all?
Ülemine osa on tulevik, alumine minevik. Liialt palju tuleviku peale mõeldes, muretsedes kõikvõimalike probleemide ja asjade peale (mida võibolla üldse ei juhtugi) kasvatame me stressi ja ärevust. Liialt palju aga minevikule mõeldes püüame me leida lahendusi ja parandada juba tehtud eksimusi, me rumineerime ning toidame seeläbi depressiooni.
Tõesti on aga hetki, kus nii üks kui teine on vajalik. Meil võib olla teatud hetkedel vaja mõelda sellele, mida üks või teine otsus kaasa võib tuua ning selleks, et uusi samasuguseid eksimusi vältida peame me analüüsima juba juhtunut ja selle najalt end või oma valikuid parendama.
Küll aga kui üks või teine (tulevik või minevik) saab olema ainult(!) see koht, kus me koguaeg(!) aega veedame, siis muutub see meile kahjulikuks (tekib ärevus või depressioon).
See oli minu jaoks väga huvitav mõttekäik, nii eripedagoogi kui lapsevanemana. Vanemluse teekonnal näen aga tihti emasid-isasid, kellel on raske olla hetkes. Me mõtleme pidevalt sellele mis tuleb ja meenutame seda mis oli ja oleks võinud olla.
Lapsed meie ees on aga siin ja praegu, nad on hetkes. Seda kinnitas mulle ka minu oma 7a lapse kaasamõtlemine, kui ma antud postituse jaoks postrit lõin ning talle selleks inspiratsiooni andnud videot näitasin (https://www.youtube.com/shorts/fQV5bjH6Zuw).
Tõlkisin ja kirjeldasin talle videot - "kujuta korraks ette, et liivakell sümboliseerib sinu elu. Ülemine osa on sinu tulevik, alumine aga minevik...". Ma ei jõudnud sellest punktist kaugemale, kui minu laps ütles "ja keskmine osa on praegu ...". Olin tema mõttekäigust hetkeks jahmunud ja sain aru, kui väga ma ise olen olevikust kaduma läinud. Laps tundis huvi, et miks nii inimestega on ning püüdsin talle parimal moel selgitada miks suurtega (nii noorte, kui täiskasvanutega) nii juhtub.
Seega tasub enesele meenutada - me kõik oleme kord olnud lapsed, suureks kasvamise teekonnal on aga mitmed meist kogenud negatiivsust ja paljud meist muretsevad tuleviku pärast. Seetõttu veedavadki paljud meist soovitust rohkem aega liivakella ülemises ja/või alumises otsas.
Kuid kui me vajame pausi, siis tasub tulla tagasi olevikku ja olla hetkes.
Kui soovid postrit printida, siis saad seda teha siit:
https://drive.google.com/file/d/1e-Eh7lJ5kAdit09yqa4TeSwhHZJmyvAF/view?usp=sharing
.png)
Küsi endalt millises liivakella osas sina kõige enam aega veedad - kas üleval või all?
Ülemine osa on tulevik, alumine minevik. Liialt palju tuleviku peale mõeldes, muretsedes kõikvõimalike probleemide ja asjade peale (mida võibolla üldse ei juhtugi) kasvatame me stressi ja ärevust. Liialt palju aga minevikule mõeldes püüame me leida lahendusi ja parandada juba tehtud eksimusi, me rumineerime ning toidame seeläbi depressiooni.
Tõesti on aga hetki, kus nii üks kui teine on vajalik. Meil võib olla teatud hetkedel vaja mõelda sellele, mida üks või teine otsus kaasa võib tuua ning selleks, et uusi samasuguseid eksimusi vältida peame me analüüsima juba juhtunut ja selle najalt end või oma valikuid parendama.
Küll aga kui üks või teine (tulevik või minevik) saab olema ainult(!) see koht, kus me koguaeg(!) aega veedame, siis muutub see meile kahjulikuks (tekib ärevus või depressioon).
See oli minu jaoks väga huvitav mõttekäik, nii eripedagoogi kui lapsevanemana. Vanemluse teekonnal näen aga tihti emasid-isasid, kellel on raske olla hetkes. Me mõtleme pidevalt sellele mis tuleb ja meenutame seda mis oli ja oleks võinud olla.
Lapsed meie ees on aga siin ja praegu, nad on hetkes. Seda kinnitas mulle ka minu oma 7a lapse kaasamõtlemine, kui ma antud postituse jaoks postrit lõin ning talle selleks inspiratsiooni andnud videot näitasin (https://www.youtube.com/shorts/fQV5bjH6Zuw).
Tõlkisin ja kirjeldasin talle videot - "kujuta korraks ette, et liivakell sümboliseerib sinu elu. Ülemine osa on sinu tulevik, alumine aga minevik...". Ma ei jõudnud sellest punktist kaugemale, kui minu laps ütles "ja keskmine osa on praegu ...". Olin tema mõttekäigust hetkeks jahmunud ja sain aru, kui väga ma ise olen olevikust kaduma läinud. Laps tundis huvi, et miks nii inimestega on ning püüdsin talle parimal moel selgitada miks suurtega (nii noorte, kui täiskasvanutega) nii juhtub.
Seega tasub enesele meenutada - me kõik oleme kord olnud lapsed, suureks kasvamise teekonnal on aga mitmed meist kogenud negatiivsust ja paljud meist muretsevad tuleviku pärast. Seetõttu veedavadki paljud meist soovitust rohkem aega liivakella ülemises ja/või alumises otsas.
Kuid kui me vajame pausi, siis tasub tulla tagasi olevikku ja olla hetkes.
Kui soovid postrit printida, siis saad seda teha siit:
https://drive.google.com/file/d/1e-Eh7lJ5kAdit09yqa4TeSwhHZJmyvAF/view?usp=sharing
Lisa kommentaar