Hinnangute ja eelarvamuste vaba kohtlemine
–
Iga inimeste vaheline kontakt on suhe. Paljud suhted algavad kergelt, kõik laabub justkui ilma suurema vaevata, kuid aja möödudes saabub reaalsus. Oskus suhet hoida on keeruline.
Iga inimene tahab olla nähtud, kuuldud ja mõistetud. Igal inimesel on loomuomane vajadus saada tähelepanu, vajadus kuuluda. Iga inimene pakub kontakti ja vastab kontaktile. Turvatundele ja kuuluvusele suhtes annab olulise tõuke kontakti vastvõtja reaktsioon - sooja reaktsiooni korral suhe tugevneb, külma reaktsiooni korral suhe (vaikselt) puruneb.
Kontakti otsijale on võimalik vastata järgmiselt:
1. Pöörduda selle suunas
2. Pöörduda ära
3. Pöörduda selle vastu
1. Pöördumine kontakti suunas = märkamine, oma tähelepanu jagamine, hoolimine. Seda on aga võimalik teha pinnapealselt, kuid parem on minna sügavamale, tunda ja näidata üles p ä r i s e l t huvi.
2. Pöördumine kontaktist ära = ei ole päriselt kohal, sa võid kuulda kontakti püüdlust kuid sa ei anna sellele päriselt tähelepanu, sa ei pühendu. Sageli on see hullem (kui viimane punkt), sest see on tõrjuv käitumine, see on kontakti soovijat isoleeriv ja emotsionaalselt hävitav.
3. Pöördumine kontakti vastu = rünnak, vastuhakk, viha. Seegi on pikemas perspektiivis suhet kahjustav, sest kontaktile reageerija ei hooli sinu mõtetest ja tunnetest, kuid vihane vastuhakkaja annab sulle vähemalt mingitki sisendit, energiat mille najalt edasi liikuda. Tekib arusaamine: "Olgu, ta on (minu peale) vihane. Ma saan ..."
Sarnased mõtted kanduvad igasse suhtesse, olgu see paarisuhe, sugulussuhe, töösuhe vm. Erialases töös kohtan sageli lapsevanemaid kes tajuvad et nende last või neid ennast tõrjutakse õpetaja poolt. Vahel on tunnetus tekkinud arusaamatusest, vahel vastab see aga tõele.
On ütlemata kurb, kui õpetaja ühe lühikese ajahetke vältel võtab pilk-kontakti ühe lapsega, pöördub tema poole omaalgatusliku naeratuse, rõõmsa hääletooni ja siira huviga lapse vastu ning hetk hiljem kui teine laps ise pöördub õpetaja poole kontakti loomiseks kaob õpetaja naeratus, pilk-kontakt, hääletoon muutub madalaks ja jämedaks ning õpetaja suhtlus lapsega on napisõnaline (kui sedagi).
Saan olla südamest tänulik enda õpetajatele. Ma ei unusta kunagi oma kõige esimest ülikooli praktikat, milleks oli kuu ajaline kogemus sõimerühmas. See oli IMELINE aeg, maailma suurima südamega õpetaja juures. Selles rühmas ei olnud lastel probleeme, erilisi lapsi leidus ikka, kuid kõikidega tuldi toime, rühmas oli rahu selle kõige puhtamas tähenduses :) Ja ma ei unusta mitte kunagi sõnu mida ülikoolipingis kuulsin - õpetaja töö on olla kui näitleja. Vahel ongi õpetaja töö raske, kuid õpetaja töö nõuab vahel oskust näidelda, eriti kui tegemist on õrnate laste hingedega, kes vajavad turvalist suhet ja hoolimist.
Panen igale hoolivale õpetajale südamele - kohtle lapsi võrdselt! Märka igat last, näita üles siirast huvi lapse ja tema tegemiste vastu, saavuta päriselt kontakt lapsega, naerata ja hoia oma hääletoon rõõmsa ja leebena. HOOLI PÄRISELT!
Inspiratsioon koostamiseks tuli videost: https://www.youtube.com/watch?v=WI_9NoMof7s
.png)
Iga inimene tahab olla nähtud, kuuldud ja mõistetud. Igal inimesel on loomuomane vajadus saada tähelepanu, vajadus kuuluda. Iga inimene pakub kontakti ja vastab kontaktile. Turvatundele ja kuuluvusele suhtes annab olulise tõuke kontakti vastvõtja reaktsioon - sooja reaktsiooni korral suhe tugevneb, külma reaktsiooni korral suhe (vaikselt) puruneb.
Kontakti otsijale on võimalik vastata järgmiselt:
1. Pöörduda selle suunas
2. Pöörduda ära
3. Pöörduda selle vastu
1. Pöördumine kontakti suunas = märkamine, oma tähelepanu jagamine, hoolimine. Seda on aga võimalik teha pinnapealselt, kuid parem on minna sügavamale, tunda ja näidata üles p ä r i s e l t huvi.
2. Pöördumine kontaktist ära = ei ole päriselt kohal, sa võid kuulda kontakti püüdlust kuid sa ei anna sellele päriselt tähelepanu, sa ei pühendu. Sageli on see hullem (kui viimane punkt), sest see on tõrjuv käitumine, see on kontakti soovijat isoleeriv ja emotsionaalselt hävitav.
3. Pöördumine kontakti vastu = rünnak, vastuhakk, viha. Seegi on pikemas perspektiivis suhet kahjustav, sest kontaktile reageerija ei hooli sinu mõtetest ja tunnetest, kuid vihane vastuhakkaja annab sulle vähemalt mingitki sisendit, energiat mille najalt edasi liikuda. Tekib arusaamine: "Olgu, ta on (minu peale) vihane. Ma saan ..."
Sarnased mõtted kanduvad igasse suhtesse, olgu see paarisuhe, sugulussuhe, töösuhe vm. Erialases töös kohtan sageli lapsevanemaid kes tajuvad et nende last või neid ennast tõrjutakse õpetaja poolt. Vahel on tunnetus tekkinud arusaamatusest, vahel vastab see aga tõele.
On ütlemata kurb, kui õpetaja ühe lühikese ajahetke vältel võtab pilk-kontakti ühe lapsega, pöördub tema poole omaalgatusliku naeratuse, rõõmsa hääletooni ja siira huviga lapse vastu ning hetk hiljem kui teine laps ise pöördub õpetaja poole kontakti loomiseks kaob õpetaja naeratus, pilk-kontakt, hääletoon muutub madalaks ja jämedaks ning õpetaja suhtlus lapsega on napisõnaline (kui sedagi).
Saan olla südamest tänulik enda õpetajatele. Ma ei unusta kunagi oma kõige esimest ülikooli praktikat, milleks oli kuu ajaline kogemus sõimerühmas. See oli IMELINE aeg, maailma suurima südamega õpetaja juures. Selles rühmas ei olnud lastel probleeme, erilisi lapsi leidus ikka, kuid kõikidega tuldi toime, rühmas oli rahu selle kõige puhtamas tähenduses :) Ja ma ei unusta mitte kunagi sõnu mida ülikoolipingis kuulsin - õpetaja töö on olla kui näitleja. Vahel ongi õpetaja töö raske, kuid õpetaja töö nõuab vahel oskust näidelda, eriti kui tegemist on õrnate laste hingedega, kes vajavad turvalist suhet ja hoolimist.
Panen igale hoolivale õpetajale südamele - kohtle lapsi võrdselt! Märka igat last, näita üles siirast huvi lapse ja tema tegemiste vastu, saavuta päriselt kontakt lapsega, naerata ja hoia oma hääletoon rõõmsa ja leebena. HOOLI PÄRISELT!
Inspiratsioon koostamiseks tuli videost: https://www.youtube.com/watch?v=WI_9NoMof7s
Lisa kommentaar