Millal õpetada lasteaialast kirjutama?
–
Viimase tööaasta jooksul olen väga tihedalt olnud kokkupuutes muredega, mis puudutavad laste lugema- ja kirjutama õppimist. Lugema õppimine on midagi, millest laiemas õpetajate ringis räägitakse minu arvates vähem, kuid väga suurt tähelepanu saab kirjutama õppimine. Miks?
Tänapäeval on kasvanud õpetajate omaloodud materjalide müümine ning raamatupoodidest leiab suurel hulgal erinevaid töövihikuid. Võrdlemisi lihtne on müüa ja kohati ka luua materjale, mis annavad õpetajale lihtsa töövahendi ja lapsele võimaluse harjutada joone peale (või joonte vahele) tähtede kirjutamist. Tihti arvatakse ekslikult, et lihtsalt tähtede kirjutamine aitabki lapsel kirjutamist õppida.
Eripedagoogina puutun tihti kokku olukordadega, kus nähakse lõpptulemust - laps ei tule toime pliiatsi käsitlemisega ning tähekujud on paberil raskesti arusaadavad, lapsel on raske tähti (järgi)kirjutada jne. Arvatakse, et kirjutamisoskuse lihvimiseks peab laps veel ja veel harjutama tähtede kirjalikku kirjutamist. Sageli aga jäetakse tähelepanuta kirjutamisoskuse kujundamiseks vajalike eeloskuste (piisav) arendamine. Kerge on näidata näpuga ja sõnastada puudulik lõpptulemus, kuid palju palju raskem(!) on võtta kirjutamine lahti osaoskusteks ning mõista mis(!) eelneb kirjutamisele.
Üldjuhul võiks lasteaiaealine laps, teadlikult, pliiatsiga kirjutamist harjutada lasteaia viimasel õppeaastal ning seda olen siinkohal silmas pidanud just töövihiku ja regulaarselt kasutuses olevate töölehtede rakendamise korral.
Kindlasti ei tähenda see seda, et nt 5a laps ei tohiks loodud kunstitöödele oma nime lisada või et lapsed ei tohiks enne kuuendat eluaastat luua ise raamatuid või muid vahvaid loominguid (nt siltide kirjutamine kasvupeenardele, poemängus nimekirja koostada jms).
Iga lasteaiaõpetaja tunneb oma rühmalapsi kõige paremini, ideaalis peaks olema ka kontakt lapse perega sedavõrd tihe ja usaldusväärne, et lapse arenguteed ja võimekust on kaardistatud mitme täiskasvanu poolt ning ühiselt liigutakse selle suunas, et lasteaialaps saaks temale õigel hetkel kirjutamist õppida.
Üks minu oma lastest hakkas kirjutamise vastu (omaalgatuslikult) huvi üles näitama umbes 5a vanuses ning kindlasti ei olnud ma ei emana ega eripedagoogina põhimõttega: "Ei-ei! Ta ei ole veel kuue aastane ning lasteaias on käia veel paar õppeaastat! Kirjutamist ei tohi mitte mingil juhul harjutada!", vaid ma järgisin lapse loomulikku arenguteed ning pakkusin talle loomuliku keskkonna ja elurütmi kaudu võimalusi kirjutamist harjutada.
Küll aga mõtestasin ma lahti lapse kirjutamiskatseid vaadates kas ja millised eeloskused on arenenud ning millele oleks tarvidust veel tähelepanu pöörata. Oluline ei olnud nähtav lõpptulemus, vaid rajatud vundamendi tugevus ja selle jätkuv tugevdamine (mis toimub edasi ka täna, kui laps käib juba koolis).
Kui soovid printida postituses jagatud plakatit, siis saad (tasuta) faili alla laadida siit:
https://drive.google.com/file/d/1k2u37ZeT1EGXFA1ZgYC5upRzbdm0Y49J/view?usp=sharing
.png)
Tänapäeval on kasvanud õpetajate omaloodud materjalide müümine ning raamatupoodidest leiab suurel hulgal erinevaid töövihikuid. Võrdlemisi lihtne on müüa ja kohati ka luua materjale, mis annavad õpetajale lihtsa töövahendi ja lapsele võimaluse harjutada joone peale (või joonte vahele) tähtede kirjutamist. Tihti arvatakse ekslikult, et lihtsalt tähtede kirjutamine aitabki lapsel kirjutamist õppida.
Eripedagoogina puutun tihti kokku olukordadega, kus nähakse lõpptulemust - laps ei tule toime pliiatsi käsitlemisega ning tähekujud on paberil raskesti arusaadavad, lapsel on raske tähti (järgi)kirjutada jne. Arvatakse, et kirjutamisoskuse lihvimiseks peab laps veel ja veel harjutama tähtede kirjalikku kirjutamist. Sageli aga jäetakse tähelepanuta kirjutamisoskuse kujundamiseks vajalike eeloskuste (piisav) arendamine. Kerge on näidata näpuga ja sõnastada puudulik lõpptulemus, kuid palju palju raskem(!) on võtta kirjutamine lahti osaoskusteks ning mõista mis(!) eelneb kirjutamisele.
Üldjuhul võiks lasteaiaealine laps, teadlikult, pliiatsiga kirjutamist harjutada lasteaia viimasel õppeaastal ning seda olen siinkohal silmas pidanud just töövihiku ja regulaarselt kasutuses olevate töölehtede rakendamise korral.
Kindlasti ei tähenda see seda, et nt 5a laps ei tohiks loodud kunstitöödele oma nime lisada või et lapsed ei tohiks enne kuuendat eluaastat luua ise raamatuid või muid vahvaid loominguid (nt siltide kirjutamine kasvupeenardele, poemängus nimekirja koostada jms).
Iga lasteaiaõpetaja tunneb oma rühmalapsi kõige paremini, ideaalis peaks olema ka kontakt lapse perega sedavõrd tihe ja usaldusväärne, et lapse arenguteed ja võimekust on kaardistatud mitme täiskasvanu poolt ning ühiselt liigutakse selle suunas, et lasteaialaps saaks temale õigel hetkel kirjutamist õppida.
Üks minu oma lastest hakkas kirjutamise vastu (omaalgatuslikult) huvi üles näitama umbes 5a vanuses ning kindlasti ei olnud ma ei emana ega eripedagoogina põhimõttega: "Ei-ei! Ta ei ole veel kuue aastane ning lasteaias on käia veel paar õppeaastat! Kirjutamist ei tohi mitte mingil juhul harjutada!", vaid ma järgisin lapse loomulikku arenguteed ning pakkusin talle loomuliku keskkonna ja elurütmi kaudu võimalusi kirjutamist harjutada.
Küll aga mõtestasin ma lahti lapse kirjutamiskatseid vaadates kas ja millised eeloskused on arenenud ning millele oleks tarvidust veel tähelepanu pöörata. Oluline ei olnud nähtav lõpptulemus, vaid rajatud vundamendi tugevus ja selle jätkuv tugevdamine (mis toimub edasi ka täna, kui laps käib juba koolis).
Kui soovid printida postituses jagatud plakatit, siis saad (tasuta) faili alla laadida siit:
https://drive.google.com/file/d/1k2u37ZeT1EGXFA1ZgYC5upRzbdm0Y49J/view?usp=sharing
Lisa kommentaar