Minu lapse mänguasjad vanuses 0-1a

1.novembril 2025 täitus meie pere teisel poisslapsel esimene elukuu. Iga täitunud elupäev ja -kuu on ühe pisike lapse arengus väga oluline. Vastsündinud on väga haprad ning ilmselt ellu jäämise tähtsus on (minu isiklikul arvamusel) üks peamisi põhjuseid, miks beebidel tähistatakse igal täitunud elukuul mini-sünnipäeva. Oma esimesele lapsele ostsime peaaegu iga elukuu täitumisel väikese kingituse, kuid nüüd teise lapse saabudes saame edasi kinkida juba olemasolevaid asju.

Seega tuleb täna jagamisele peamiselt tagasivaade esimese lapse aega, täpsemini sünnist esimese eluaasta täitumiseni – millised mänguasjad olid meil kasutusel? Kindlasti ei ole võimalik jagada kõike, kuid jagatu hulka kuulub suurem enamus. Postituse jagamisega ei saa ma toonitamata jätta, et iga lapsevanem otsustab ise millal ja milliseid mänguasju või mis tahes kujul arendavaid tegevusi ta oma lapsele pakub. Ja veel enam – kõike seda mida jagan mina ei pea ükski vanem oma lapsele samamoodi pakkuma! Kõik kodus juba olemasolevad vahendid saavad sageli täita samu funktsioone (nt potid, sall, joogitopsid jne). See oli kõigest minu kogemus, minu kogetu ei pruugi sobida Sinu lapsele ja Sinu personaalsele olukorrale :)

Nüüd aga 14 mänguvahendi jagamiseni:

1. PEHME JA KRÕBISEV RAAMAT

Raamatute uudistamine ja lugemine oli ja on minu jaoks midagi sedavõrd loomulikku, et oli ainult loogiline pakkuda seda ka lapsele. Teadagi on varajast raamatute ettelugemist ja koos uurimist lapsega peetud väga(!) kõrgelt hinnatud arendustegevuseks. Pehme riidest raamat oli väikesele beebile paras kätevahele haaramiseks. Krõbisev hääl sinna juurde oli minu teadlik valik, et lapsel tekiksid põhjus-tagajärg seosed (ahaa, ma puudustasin midagi ja see midagi tegi häält!). Lisaks oli meie raamatul sang ning nurgad närimiseks mõeldud materjaliga kaetud, ikka selleks, et laps saaks oma igemetele vajadusel leevendust pakkuda (eriti veel, kuna esimesed hambad tulid lapsele suhu juba esimestel elukuudel). Sanga asus laps kasutama samuti üsna kiiresti, päris varakult sai talle selgeks, et selle abil on mugav raamatut ühest kohast teise viia ning minu jaoks oli see hea võimalus autosõidu ajal raamatut lapsele mängimiseks riputada. Täna on ühe kuune beebi teinud selle sama raamatuga juba esimesi avastusi, pilk jälgib hoolega raamatulehtedel olevat. Muidugi vaatame vaid ühte lehte korraga ja väga pikka aega (ühe beebi kohta), sest sedavõrd väike beebi on kiiresti ülestimuleeritav (talle ei ole vaja pakkuda mitmeid asju korraga, ei ülemõistuse pika aja jooksul ega selle aja sees kiiresti vahelduvaid valikuid).

2. PEHME LOOMAKE JA/VÕI RIIDEST NUKK

Lapse sündides kinkis imevahva riidest nuku mulle minu lapsepõlvesõbranna ema. Nukk või loomake on hea mänguvahend lapsele ka hilisemas eas. Nuku/loomakese abil saab lapsele luua dramatiseeringuid ja mängida näiteks peitust. Mäletan senini lapse naerupahvakaid, kui nukk meie kodus mõne viguriga hakkama sai, piilus üle õla või nurgataguse, oli end ära peitnud mõne padja alla, jutustas erineva intonatsiooniga oma tegemistest jpm.

3. KOKKU-LAHKU EHITATAVAD TORNID

Soetasin oma lapsele teineteise peale laotavad topsid teadlikult sellised, millel oli mitu funktsiooni. Neid sai kasutada hoiutopsidena, hiljem värvide sorteerimiseks, joogitopsina nukuga mängimisel, peitusemängu mängimiseks, talvel lume tuppa toomiseks, suvel liivakastis mängimiseks jpm. Avastamisrõõmu oli palju, kui üks väike tops ühtäkki suurema sisse ära kadus ning siirast rõõmutunnet andev, kui lapsel endal õnnestus väiksem tops suurema peale asetada. Topsid jäid oma multifunktsionaalsete kasutusvõimaluste tõttu meie mänguasjade varamusse pikkadeks aastateks.

4. MUUSIKAPILLID (ILMA PATAREIDETA!)

Muusika on meie peres olulisel kohal. Muusikat (sageli klassikalist) lasime lapsele juba ajal, mil ta oli alles kõhus kasvamas. Hiljem tekitasime lapsega helisid ja rütme pea igapäevaselt, kasutades selleks erinevaid looduslikke vahendeid õues, kui ka kehapilli ning materjale toas. Lapse esimeseks sünnipäevaks palusin ma tulijatel kinkida lapsele muusikapille (ilma patareideta). Külalised said vaadata jagatud dokumendist mida keegi toomas on. Nii ei juhtunud, et lapsel oleks olnud kodus kaks trummi ja neli tamburiini. Muusikapillide üle rõõmustas laps väga, temas oli loomulik huvi tekitada helisid ning pere pilliõhtud olid midagi, mida tegime üsna sageli. Kõik muusikapillid (peale trummi, mis kahjuks viis aastat hiljem osaliselt purunes) on alles tänaseni (ning mis kõige toredam – laps kasutab neid senini). Lapsele kingiti: kitarr, trumm, ksülofon, linnuvile, tamburiin, kõlapulgad, triangel, marakad, suupill (milleks juhtus olema pärand tuntud pillimehest vanavanaisalt) ja puhkpill. Suur vend, kes hoiab pere uusimat liiget kui oma silmatera, on tänaseks mänginud esimesi loomingulisi palasid pärandiks saadud suupillil ning pere pesamuna on mängitavaid palasid huviga jälginud ja kuulanud.

5. AUGULINE PALL

Kui ma nägin poes suurte aukudega ning samas pehmet, muditavat palli, teadsin ma, et see on väikesele beebile imehea kätte haaramiseks. Samas nägin ma selles pallis suurepärast võimalust peenmotoorsete oskuste arendamiseks, nt palli sisse midagi toppida või sealt hoopiski ära võtta (nt salvrätiku sisse surumine või siidrätiku välja tõmbamine). Ka päikesevalguse käes oli palliga lõbus tegutseda, sest varjud mis sellest maha jäid haarasid minu lapse tähelepanu. Ta proovis varju haarata ning palli veeredes jälgis varju liikumist. Palli oli jällegi selle suurte aukude tõttu imelihtne autosõidule kaasa võtta ning lapse istumiskoha vahetuslähedusse rippuma seada.

6. KÕRISTI

Kõristi mänguasjana on vist küll üks nende seast mis kuulub juba ajalukku. Väike, lihtne, kuid võimas mänguasi, mille abil saab laps avastada oma kompimis-, kuulmis- ja liigutustaju võimalusi. Väikesel lapsel on lihtne seda haarata ja erineva tugevusega raputades helisid tekitada. Täiskasvanuna sain luua lapsele rütme mida ta võis oma oskustele vastavalt järele korrata. Erinevate värvilahenduste ning kaunistustega kõristid loovad aga võimaluse avastada värve (mis on üks esimesi asju, mida lastele sageli õpetama hakatakse) ning pöörata tähelepanu detailidele kõristil, vestelda ning koostegutsemisest rõõmu tunda.

7. SIIDRÄTT

Juba väikeste beebidega on peitusemäng midagi, mida kontaktiloomiseks ja suhtlemiseks teha saab. Peitusemängud olid meil peaaegu igapäevased tegevused ning pakkusid lapsele suurt rõõmu. Hiljem, kui laps aktiivselt roomas ning kindlasti juba siis kui ta istus, oli peitusemäng rätikuga midagi, mida sageli tegime. Päris väike laps ei mõista veel kuhu mänguasi kadus kui sellele rätt peale asetatakse, kuid arenedes ja kasvades mõistab ta, et ese on ikka alles hoolimata sellest, et teda ei ole konkreetsel ajahetkel näha. Ka emotsioonid ning suhtlemine mängu ajal oli midagi, mida pidasin väga oluliseks, oma intonatsiooniga mängides lõin lapsele põneva ning avastamisrõõmu täis olukorra, kus alati sai hulgaliselt nalja.

8. VÄIKE MOTOORIKAKESKUS

Motoorikakeskuseid on väga erinevaid, erineva suuruse ja hinnaklassiga. Emana tundusid need mulle olema ülehinnatud (seda siis raha osas), kuid arendava vahendina lapsele vägagi kasulikud. Küll aga tasub motoorikakeskuste osas olla tähelepanelik “visuaalse müra” osas. Nende (ja paljude teiste vahendite osas) ei kehti reedel “rohkem on uhkem”. Mida rohkem on detaile ja värve, seda keerulisem on lapsel orienteeruda ja oma fookust ühele avastamist ja kogemist ootavale detailile seada, kiiresti võib tekkida ülestimulatsioon. Seda kõike silmas pidades soetasin mina oma lapsele soodsama, väikese motoorikakeskuse (õigem oleks öelda – motoorika plaadi, kuna tegemist oli tasapinnalise motoorikakeskusega), mis oli küll piiratud võimalustega, kuid andis lapsele siiski soodsa võimaluse lahendada probleeme, arendada erinevaid tajuprotsesse, peenmotoorikat, silma-käe koostööd ning koos täiskasvanuga ka oma kõnet.

9. ÕLIKELL/LIIVAKELL

Sensoorsed vahendid on olnud midagi, mida olen oma töös kasutanud nii kaua kui mäletan. Mäletan selgesti ka seda, et olin oma töös lastega selles osas kui “võõrkeha”, sest sensoorsete vahendite olulisust, nende kasutusvõimalusi ja kasutegureid tunti minu tööaastate alguses üsna vähe, need ei olnud siis veel nii laialt levinud, kui nad on täna ning neid teati ja peeti mingitel põhjustel pigem erivajadustega laste mängu- ja õpetamisvahenditeks (kui üldse millekski mõistlikuks ja vajalikuks). Oma teadmiste ja tugevate uskumuste baasilt soetasin ühel päeval aga oma lapsele kilpkonna, mida ta sai nööri abil nii enda juurde, kui enda järel tõmmata. Tõmbamise hetkel käis kilpkonna seljal ringi kera, mille sees oli õlikella põhimõttel töötav vedelik. Kera oli eemaldatav ning lõpuks kasutaski laps kera eraldiseisva vahendina. Seda oli äärmiselt põnev uurida vastu valgust, kui ka uurida valgust ennast mis päikesepaistelisel päeval läbi kera laua- või põrandapinnale tekkis. Vedelike liikumine keras andis meile suurepärase võimaluse pöörata tähelepanu lapse tajuprotsesside, tähelepanu ja mõtlemise, kui ka kõne arendamisele.

10. TEKSTUURSED KOTIKESED/PÕRANDAMATID

Väike laps haarab pidevalt asju ning uurib oma silmadega kõike enda ümber. Pehmed tatrakotid ning avastamist võimaldav põrandamatt on selleks ütlemata vahvad vahendid. Erinevad tasapinnad, värvid ning tunnetus sõrmede all võimaldab väikesel lapsel avastada ning arendada oma tunnetusprotsesse ning muidugi sinna juurde ka kõnet. Juba täna valmivad minu peas ja paberil uued visandid sensoorsetest põrandamattidest, mida peagi beebi pikemate kõhuli olemise aegadel töösse rakendada. Jällegi aga tuleb meeles pidada, et “mida rohkem, seda uhkem” põhimõte siin ei kehti. Inglise keelne põhimõte “less is more” ehk “vähem on rohkem” on kindlasti nende, kui ka varem nimetatud ja tulevaste vahendite puhul rohkem kasutegurit eneses kandev.

11. KAHEOSALISED PUSLED

Minu esimene laps hakkas puslede vastu huvi näitama päris varakult, ühe aastasena pani ta juba kokku kaheosalisi puslesid (ning üsna kiiresti pärast seda 6-osalisi). Ka nupupusled kuulusid meie varasse, kuid nende vastu oli huvi vähesem. Pusled on üleüldse head abivahendid lapse tajuprotsesside, silma-käe koostöö, mõtlemise, tähelepanu ning kõne arengu toetamiseks. Põnev oli näha oma lapse arengut ja seda kuidas ta ise pusis puslesid kokku panna. Alati ei ole tarvidust last suunata ja juhendada, vaid ka teda vaikides jälgida ning näha lapse enda edusamme, kui ka kasvavaid oskusi ebaõnnestumistega toime tulla.

12. TEINETEISE SISSE KÄIVAD ASJAD

Kuna teineteise sisse käivate topsidega õnnestus lapsel hakkama saada juba üsna varajases eas, siis soetasime talle esimese kujundikarbi juba u 11.kuu vanuses. Lapsele pakkus väga suurt huvi kujundite asetamine aukudesse, kuid muidugi võttis keerukamate kujundite õigetesse aukudesse saamine veel omajagu aega. Taaskord aga sai laps kogeda avastusrõõmu kui kujundid auku kadusid ning nuputamist võttis omajagu seegi, et kuidas neid kujundeid karbi seest uuesti kätte saada. Kujundikarbi kujundid andsid ka edaspidi meile mitmeid uusi õppimisvõimalusi – neid sai teineteise peale torni laduda, värvuste järgi sorteerida, kasutada neid templitena jpm. Lisaks kuulus meil samasuguse kategooria alla taaskord väga läbimõeldud kingitus, milleks oli puidust tuletõrjeauto ja selle sisse käivad mehikesed. Auto ja mehikesed on lihtsakoelised, väheste detailidega ning see kuulub lapse mänguautode varamusse tänase päevani. Ühel hetkel aga saab suur vend selle edasi kingida väiksemale, kes sellega igapäevaselt mängida saab.

13. RIPPUVAD MANIPULATIIVSED ESEMED (KANGAST, PUIDUST)

Mina olin (ja olen tänagi) lapsevanem, kes keeldus kategooriliselt oma lapse voodi kohale karuselli panemast. Voodi oli ja on koht puhkamiseks. Küll aga tulid riputatavad esemed ühel hetkel meile autosse (turvahälli), kui ka mängumatile seatava kaarekese külge. Lapsele meeldis väga uurida erinevaid objekte, nende mustreid, tekstuure, tähele panna helkivaid detaile ning kuulatada heli tekitavaid esemeid. Mängumatt on kindlasti midagi mis tuleb peagi kasutusse ka uue ilmakodanikuga, sest ärkvel olemise aknaid hakkab tasapisi tekkima ning enesele märkamata on juba varsti ärkvel olemise ajad nii pikad, et neid ei ole võimalik koos kätevahel magatud unedega vaid emme süles mööda saata.

14. SUURED MAGNETKLOTSID

Esimese eluaasta üks viimaseid kingitusi lapsele olid SmartMax magnetklotsid. Magnetid on lapsi paelunud juba aastaid. Nii põnev on katsetada ja jälgida kuidas magnetid omavahel kokku tõmbavad või teineteisest eemale põrkuvad. SmartMax magnetklotsid andsid meile võimalusi õppida värvuseid, loendada, luua kujundeid ning valmistada erinevaid loomi ja sõidukeid. SmartMax magnetklotsid on vahend, mida oleme aastate jooksul täiendanud ning postituse koostamise hetkel mängib 7a laps nendega senini. Huvi magnetite ja elektri vastu on aga lapsel aastate jooksul ainult kasvanud ning nüüdseks omab ta magnetite ja elektri loomise komplekti, mida aegajalt koos isaga uuritakse (kes elektri asju väga hästi valdab ja oskab õpetust jagada). Kindlasti kuuluvad SmartMax magnetid edasikinkimisele ka pere pesamunale ning suure venna arvates tuleb pesamunale tingimata uusi komplekte poest osta.

Sellised olid minu seekordsed jagamised. Teen aga sotsiaalmeedia konto sõpradele üleskutse - Eripesa Facebooki lehel on nii palju jälgijaid, siin on koos nii lapsevanemaid (emasid, isasid), vanavanemaid, tädisid-onusid, õpetajaid, tugispetsialiste, meditsiinitöötajaid ja paljude teiste erialade inimesi – tule jaga oma kodu/töö kogemusi väikeste laste mängude ja mänguasjade osas. Mida Sina soovitaksid oma kogemusest? Miks? Mis on olnud väärt vahendid ja tegevused, millised aga mitte nii hästi sobinud? Miks? Oleks tore, kui Facebooki postituse alla koonduks kokku kogemusi ja ideid mis oleksid toetuseks ja inspiratsiooniks kõigile, kes tegelevad väikeste laste ja beebidega. Tänan Sind juba ette, kui võtad killukese oma väärtuslikust ajast ja jagad.