Vabandamine

Elus on ikka nii, et läbi eksimuste õpitakse. Sageli võib juhtuda, et me ütleme või teeme midagi teadmata, et see võib kellelegi teisele haiget teha. Vahel astume kellelegi kogemata kannale, kuid vahel võime me oma mõtete analüüsis öelda välja midagi sellist mis teisele osapoolele haiget teeb (ja seda isegi siis, kui me ei ole mõelnud neid sõnu öeldes sihikult halba teha).

Lasteaias leitakse sageli, et lapsed ei vabanda. Tõesti, sageli lasteaialapsed veel ei vabanda. Vabandamine on oskus, mida peab õppima loomulikul teel. Seda ei saa tagant sundida, ega peale suruda, sest niipea kui see on midagi, mida "peab tegema", siis keelduvad lapsed üsna ruttu vabandamast.

Vabanduse tuumaks on arusaamine, et ma olen teinud midagi mis on kedagi haavanud ning kui see on tehtud teadmatusest nõuab see väga suurt ja mitmetasandilist analüüsi, nt mida ma täpsemalt tegin või ütlesin ja mis oli selles haiget tegevat, kuidas ma edaspidi saaksin sarnast olukorda ära hoida jne. Selle taga on ka süü- ja häbitunne, kurbus, pettumus, iseenda süüdistamine, oma headuses kahtlemine, üksildust ja palju muud. Tulla kõikide nende tugevate ja raskesti juhitavate tunnete juurest vabatahtlikult andeks paluma nõuab lapselt väga suurt julgust, avatust ja valmisolekut olla haavatav. Sama ka täiskasvanu puhul!

Ka eeskuju õpetab lapsi. Kui lapsed näevad ja kuulevad täiskasvanute analüüsimustreid ning seda, kuidas talle eeskujuks olev inimene näeb oma tehtud viga (isegi kui see polnud pahatahtlikult, meelega tehtud) ning ta kuuleb ja näeb kuidas vabandatakse, õpib ta seda ka ise tegema. See saab üheks normaalseks elu osaks.

Soovi korral saad tasuta A4 plakati välja printida lingilt: https://drive.google.com/file/d/1rcILFZGr6QlsxAUmFlr0ZYrnr5tRS2HH/view?usp=sharing