Negatiivne ja positiivne tähelepanu

Tähelepanu on iga inimese baasvajadus. Tähelepanu on olnud aegade algusest vaja ja seda ennekõike juba ellujäämiseks. Tähelepanu on vaja, et tunda end turvaliselt. Tähelepanu on vaja inimestel, kui sotsiaalsetel olenditel selleks, et tunda end väärtuslikuna, kuuluvana. Tähelepanu anum on aga erinev igaühel, igaüks pöörab tähelepanu enda ümber erinevatele asjadele erineval hetkel, ka hetked mil tähelepanu vajame (nt tunnustuse saamiseks) on erinev.

Täiskasvanu saab oluliselt mõjutada kas ja millist tähelepanu ta lapsele annab. Ta võid täita lapse tähelepanu anuma negatiivse tähelepanuga või positiivse tähelepanuga. Terveks arenguks on vaja mõlemaid, kuid oluline on mõista negatiivse ja positiivse tähelepanu sisalduse tasakaalu tähelepanu anumas.

Mina olen väga VEPA metoodika usku ning pööran igapäevaselt tähelepanu sellele, millises tasakaalus on minu poolt jagatava tähelepanu anum. Tööalastes tegemistes pööran VEPA metoodika põhimõtete rakendamisele teravamalt tähelepanu. Emarollis olles, kui mängus on tugevad emotsionaalsed sidemed oma lapsega, olen VEPA metoodikate rakendamisel väga enesekriitiline ning annan iga päev endast parima, et hoida tähelepanu anumat tasakaalus.

Tõsiasi on see, et iga inimene annab ja võtab vastu negatiivset ja positiivset tähelepanu. Ühte ei saa olla ilma teiseta. Kuid olen väga seda meelt, et nii negatiivse kui positiivse tähelepanu andmisel on omad erisused. See kuidas me seame oma sõnu mõjutab oluliselt välja öeldud infot. Sõnadel on jõud, nii nagu seda on füüsilisel puudutusel.

Näiteks võib öelda negatiivse tähelepanu andmisel kellegi käitumisele: “Sa oled ikka ütlemata rumal! Kuidas sa võisid küll nii teha!?” vs “See olukord oleks võinud laheneda teisiti! Proovime järgmine kord sedasi ...”. Positiivse käitumise puhul aga näiteks sedasi: “Sinu töö on nii ilus! See on kõikidest kõige parem!” vs “Sa kasutasid oma töös on nii palju erinevaid värve! Oled selle valmimiseks palju vaeva näinud, kiidan sind tehtud töö eest!”.

Lapsed on kui käsnad, kes imevad endasse iga täiskasvanu käitumismustreid ning sõnu. Meie tänased tegevused ja sõnad saavad lapse sisekõneks. Oluline on mõelda – mille poole vaatab laps täna? Millega täidad sina lapse tähelepanu anumat? Kas sa oled kuri nõid või haldjast ristiema?